Kes on süüdi?

Riik?
Fondimaaklerid?
Pangad?
Inimene ise?

Tuli tuju teha väike skeem:(taustaks peaks kujutlema veel juurde maailmamajanduse: nafta hind, aktsiad, sõjad, katasroofid, vastavalt siis kas buum või majanduskriis teistes riikides jne)

Niisiis...kes siis on ikkagi süüdi?

Riik? - jah, kuna lasi sellel "läbul" sinisilmselt jätkuda, omades sanktsioneerivaid vahendeid, ei kasutanud neid!

Maaklerid? - jah, kuna soovitasid klientidele investeerida aktsiatesse, endal "meri põlvini" ja "homme tulgu või veeuputus" suhtumisega, kuigi nemad ju vaid lihtsurelikud, siis võib ju aru saada, sest ahnus on nii inimlik omadus.

Pangad? - jah, ja kuidas veel! Lasid lollikestel laenata ja tunda end kinnisvara omanikena - mis on kõik vaid illusioon. Võin julgelt väita, et: laenu anti kõigile, kes vastasid ´homo sapiens´ liigitunnustele. Sealjuures laenuhaldurid moonutasid laenusaajate (koostöös kinnisvara müüjate-hindajatega) andmeid, et iga hinnaga kliendile soovitud laen välja maksta. Laenuhalduritel, kes siis panga rahaga laveerisid (nagu olnuks see nende isiklik raha) oli enamasti ebapiisav arusaam laenuraha ringlusest üldse. Omast arust Robin Hoodid, kes: "mida rohkem laene suudan inimestele välja võidelda, seda parem töötaja olen", tegid kõik õnnelikult uue kodu "omanikeks". Ja pangad muudkui võitsid intresse.
Loomulikult on süüdi pangaisad, kes sellisel süsteemil toimida lasid oma silme all!

Kahju on inimestest, kes end lollitada lasid (nii pankade kui maaklerite poolt), kahju on ka ausatest ettevõtjatest, kuid absoluutselt ei ole kahju pangajuhtidest! Minu meelest on veel liiga vähe neid häbipostis näha olnud ... seda nii Eestis kui mujal.

Ja kokkuvõttes, et nüüd see meie laenuläbu Skandinaavia pankadele kalliks maksma läheb ... kas peaks neile kaasatundma? Ei! Kes keelas neil rohkem kontrollida, mis nende rahaga tehakse? "Usalda, aga kontrolli!"

Kas me ikka kõik peame elama nn "oma" elamispinnal? Kas üürimine teeb inimesest tõepoolest roti? Mujal maailmas on siis enamik haritlasi ja eestlastest kordades rohkem teenivad inimesed ikka tõelised rotid :) Mnjaa...

Hard Landing

Olen lõpusirgel kahe Eestis elava välismaalase (Claudio Zucchelli, Dag Kirsebom) poolt kirjutatud raamatu(kese)ga "Hard Landing. The fairy tale of the rise and fall of the Estonian economy."(pildil)




Hoolimata mõningatest kirjavigadest, veidi kodukootud esikaane kujundusest ja kohati teravalt esiletükkivast läbivast joonest "olen välismaalane ja tean kõike paremini" on see seni siiski äärmiselt lõbus meelelahtus ja nii mõnelegi eestlasele (eriti, kel enesekriitikaks ja -irooniaks närvi napib) õpetlik lugemine.

Eriti amüsantsed on kirjeldused sellest, kuidas Eesti mehed end hingetuks rügavad, et oma kaunitele kaasadele (loe: trofeedele) osta kalleid hilpe, autosid ja ehteid, et viimased ikka endiselt kaunid püsiksid ja trofee rolli sobiksid. Itaallaslikult ülepingutatud kirjeldused, kuid siiski tõsi...

Mittemõistmist tekitavad aga kirjeldused Eestis elavate eestlaste ja muulaste (raamatus on kasutatud poliitiliselt korrektset väljendit: ethnical russians) vahelist konflikti. Võib-olla olen eluvõõras, kuid ei ole täheldanud, et tööandjal on võimatu nende kahe etnilise grupi esindajaid panna ühte ruumi tööle, kuna hõõrumine ja vaen olevat niis uur. Siinkohal minu suur hämmeldus ja küsimus, et millise valdkonna ettevõtet loo autor küll juhib, et selliste probleemdega kokku puutuma peab?

Kriitiliselt suhtun ka autorite seisukohtadesse, mille kohaselt ainult (!) tänu Skandinaavia pankadele, oleme saanud majanduslikult selleks, kes oleme. Igaüks, kes üleelanud aja, mil lõime nullist iseseisva lääneliku riigi, teab, et see nii ei ole.
Ja olgugi tulemuseks raske maanudmine või kõva kukkumine ... nii kõva see nüüd ka pole, võrreldes praegu Eesti olukorda mõne naaberriigiga, ülemaailmsest kriisist rääkimata.

Pea igal leheküljel on värvikalt kirjeldatud mõnd Eesti majanduse või eestlaste kohta käivat stereotüüpi, mida lugedes olen sunnitud kõva häälega ettelugema või kommenteerima, kuna mõned neist ikka väga klišeelikud, kuid mis seal parata, viinamarjad on hapud. Aga eks igaüks ise otsustab.

Meelt lahutavad on ka näited elust enesest, mis on juhtunud autorite endi või nende sõprade-tuttavatega Eesti majanduse maastikul.

Kokkuvõttes: Igati ajakohane ja värske lugemine, mis tekitab vastakaid emotsioone.