Mint: tasuta online rahahaldusprogramm

Mint.com on tasuta online rahahalduse programm, mis enda sõnul aitab omada paremat ülevaadet oma raha üle ja palju muudki. 

Esmapilgul tingimustega tutvudes tardusin hetkeks, kuna programm eeldab oma finantsandmete sisestamist: deebetkaartidelt, krediitkaartidelt, laenujääkidelt, väljaminekutelt, tšekkidelt, ...mis on muidugi arusaadav, sest kuidas muidu oleks võimalik koostada ülevaateid, diagramme ja meeldetuletusi sinu isikliku finantsseisu kohta.

Aga lugedes/vaadates seda siin, võib ilmselt uskuda, et tegemist on turvalise tootega.

Mulle sümpatiseerivad eriliselt igasugu piltlikud andmete esitlusviisid, eriti piruka-diagrammid. See on ilmselt üks peamiseid põhjuseid, miks Mint mulle meeldib, kuna ta automataselt selliseid genereerib (ise ei viitsi ju oma Exceli eelarvest iga kord mingit "pirukat küpsetada"). Piltlikult esitatuna tuleb eriti jõuliselt esile, millistes valdkondades on igakuised kulutused ebaproportsionaalselt suured. 

Tundub, et Mint on kompleksne ja võimalusterohke programm, mis tasub avastamist.

I am so sorry

1. Paar õnnetut kuukest olen pidanud nüüd "vapralt" isiklike väljaminekite ohjamiseks eelarvet. Alguses tundus kõik ilus ja tore, nii mõneski kategoorias oli lausa ülejääk, can you imagine that?
Mis aga juhtus möödunud nädalal oli see, et väike nädalane reis, mille jooksul plaanisin tegelikult mitte sentigi välja käia, osutus suisa pöördvõrdeliseks minu planeeeritud kulutustevaba nädalaga. Nii see paraku tihti on: inimene plaanib, jumal juhib :D
Süü tuleb veeretada otse loomulikult kellegi kaela... kuna reisikaaslasel oli tungiv vajadus külastada ühte Euroopa suurimat rõivatootjate outlet´ide kompleksi, kus esindatud loomulikult nii mõnigi minu lemmikkaubamärkidest, siis juba otsusega see teekond ette võtta, oli saatuselöök minu budget´le garanteeritud. Tegin siiski vaid 2 suhteliselt arukat ostu, pidasin nõu ja ma ei liigitaks neid emotsiooniostudeks. Kuid ikkagi, see ei olnud nii mõeldud! I am sorry, kallis eelarve! (pilt: icanhazcheesburger.com)



2. Kindlasti küsisite, miks mu eelnev postitus oli haiglaselt suures kirjas... See ei olnud tegelikult üldse nii mõeldud. Juhtus nii, kuna minu esimene katsetus postitada blogisse läbi mobiiltelefoni ei olnud ilmselt kõige parem idee, kuna olin äärmiselt hõivatud ja liikuv. Kuid järgmine kord olen targem, sest igasugu veidraid protokolle kasutades puudub kontroll lõpptulemuse üle.
Sorry lugeja - võis jääda mulje, justkui see teema oleks kuidagi teistest olulisem, kuid nii see pole.

Lapsed kui parim pensionikindlustus

Lapsed ei maksa pooltki nii palju, kui legendid räägivad. Hakkas vaikselt naljakas kui jälle kuulsin kõrvalt hala: tahaks küll lapsi, kuid enne vaja end majanduslikult kindlustada... blaa blaa

Kellele te seda räägite? Keegi ei ole sunnitud lapsi saama, kui ta pole selleks veel valmis ega ei soovigi lapsi kas siis hetkel või üldse mitte kunagi. Inimesed on erinevad, kuid rahalise seisu tõttu peaksid lapsed sündimata jääma pigem

hoopis teisel ühiskonna kihil, kuid mitte nendel, kes tavaliselt seda laulu laulavad... Miks see nii on? Kohutavalt kahju on vaesesse peresse sündinud lastest, kes peavad kannatama selle all, et vanemad egoistlikult "jäid rasedaks". Kuid tavaliselt need halisejad on hoopis noored yuppie´d või haritlased. Lapse tõttu elu seisma pole veel kellegil jäänud ja seadus reguleerib õnneks ka emaks saamist nii, et säilib nii töökoht kui ka palk 18ks kuuks.

Laste asjad on kuuldavasti hirmus kallid, kuid tõde on hoopis see, et igakuises eelarves moodustavad nad vaid murdosa koguväljaminekust kõigega muuga võrreldes. Piinlik on kuulda, et keskmiselt kõrgema sissetulekuga inimene peab mähkmepakki liiga kalliks.

Teame nüüd veel eriti, et kõik meetodid enda ja inimkonna tulevikku kindlustamiseks on kahjuks küsitava väärtusega. Ilmselt ainus kindlus inimkonnale on inimkond ise ja üksikindiviidile tema enda järeltulija ehk mini-me. Juba lüüakse alarmi enamikus Lääne-Euroopa riikides, kuna inimkond vananeb. Must stsenaarium on see, et tulevikus töötavad tänased noored selleks, et maksta kinni mittetööjõulist vananenud ühiskonda, mis on tööjõulisega võrreldes ebanormaalselt proportsioonist väljas. Mõned inimesed ei taha saada järeltulijaid justnimelt seetõttu, kuna nad ei

taha, et nende lapsi see saatus tabaks. See on põhjendatud, kuid äärmiselt egoistlik suhtumine a´la "pärast mind tulgu või veeuputus".

See on muidugi igaühe enda otsustada, kuid see jutt, et enne vaja teha MBA või doktorikraad ja siis vähemalt 5 aastat

kariääri teha (loe: hunnik raha teenida) ja siis on lapsukesel õige aeg siia ilma sündida, siis on kõik valmis (loe: Bugaboo vanker ja Armani lutt) teda siia ilma tervitama. Miks aga mitte kohe? Kui nüüd päris detailidesse minna, siis beebidele ja väikelastele on kulutused märksa väiksemad ja pigem ühekordse loomuga kui seda on kooliealiste laste peale tehtavad kulutused. Loogika järgi peaks iga ettevõtlik ja end hariv inimene just selle 5-10 aasta jooksul, mis kulub lapse vastsündinueast kooliikka jõudmiseks sealmaal olema, et finantsiliselt oma kooliealist last ülalpidada ja rohkemgi jõuab... ideaalis ümmarguselt komekümnendatesse eluaastatess jõudnud. Kui aga vaadata enda ümber ringi ja tõdeda, et üha rohkem hakatakse alles selles eas (30ndates) lapse saamisele mõtlema ja kui kõik nii mõtleksid, siis oleks ju inimkond varsti 10 aastat vanem kui täna! Sellega garanteeritakse lapsele küll külluslik lapsepõlv oma roosa/helesinise beebitoaga ja uhkete beebisünnipäevadega, kuid ka see õnnelik beebi saab kunagi vanaks ja on osa üha vananevast ühiskonnast. Ühiskonna noorena hoidmine on aga vaid suhtumise ja julguse küsimus. (pilt: trendhunter.com)

Eelkõige vajab laps siia ilma sündimiseks armastust.

Mida õppida vene oligarhidelt?

See on juba vana uudis, et slaavilik "näita, mis sul

on" mentaliteet kasinat ja tagasihoidlikku Lääne-Euroopa inimest ärritab. Kui jutt käib Vene uusrikastest oligarhidest, kes oma tänaste miljardite eest 90ndate aastate soodsale poliitilisele olukorrale tänulikud olema peavad, siis üksmeelselt suhtutakse "läänes" nende suurejonnelisse elustiili äärmiselt halvustavalt. Kuid miks? Kas vana maailma (mõtlen ainult Lääne, Kesk-Euroopat) jõukurid, kellest väga paljud on pärinud perekonna vara ja ei ole mitte sugugi kõik self maid millionaires, on vaid seetõttu vooruslikumad, ausamad ja õilsamad, et nad ei näita pidevalt, mis neil on?

Arvan, et tagasihoidlikkus on ülehinnatud omadus! Kas tagasihoidlikkus on seni päästnud maailma näljast, finatskriisist või sõdadest? Ei... , kuid siiski on midagi, mida tagasihoidlikkus soosib või oleks õigem öelda väldib: nimelt kadedust, mis on olnud ulatuslike tülide, sõdade ja inimsusevastaste kuritegude kasvulavaks ajaloo vältel. Ikka on tungitud kallale riikidele, kel on rohkem resursse, millest endal puudu on; Hitler oli kade juutide majandusliku edu ja ärivaistu peale; Marx pani aluse usukumusele, et bourgeoisie (ehk suurkodanikkonna) kätte on koondunud võim ressursside üle ebaõiglastel põhjusetel ja see tuleks neilt ära võtta; USA igati "põhjendatud" sõjalised aktsioonid Lähis-Idas on pigem seotud maavarade kui õiglusega... jne jne.

Tagasi oligarhide juurde...

Kas meil peaks neist nüüd kahju olema või peaksime hoopis kahjurõõmu tundma, kus nad tänu ülemaailmsele majanduskriisile on kaotanud miljardeid? (pildil: Roman Abramowitshi uus privaatlennuk Airbus A380, pildi allikas WallsStreet online)

Vanity Fair paberväljaande andmetel kaotas Roman Abramovitsh ülemaailmse majanduskriisi tõttu 20,2 miljardit dollarit,

terasemiljardär Wladimir Lissin 19,1 miljardit,

samuti metallikuningas Alexej Mordashow 18,6 miljardit

ning müügis on sadu miljoneid dollareid maksvad luksusjahid ja ja muud vidinad.

Ajakirjandusest käib läbi pigem kahjurõõmus toon, kuna see lihtsalt ju ei kõlba mitte kuhugi, et ostetakse naistele ulmeliste hindadega ehteid ja kasukaid, ennast hellitatakse veel ulmelisemate mänguasjadega ja seda kõike ikka ülivõrdes. Eks inimesele ole ikka omane, et mis minu loomusega kokku ei käi, on kole, paha ja vale. Kas ikka on? Vaatleme nüüd siis veidi Lääne-Euroopa endi rikkureid, näiteks Saksamaa näitel - praeguse kriisi ohvrid teevad ensetappe ettevõttele osaks langenud väljapääsmatu olukorra tõttu (ravimimagnaat Adolf Merckle - mitme lapse isa ja vanaisa - kurb juhtum) ja lasevad endilt väljapressida miljoneid kuumaverelistelt "boy toy" petturitelt (Saksamaa rikkaima naise, tagasihoidliku 2 lapse ema - tööstusmagnaadi pärijanna Susanne Klatten´i piinlik juhtum) või need arvukad näited, kus endised miljonärid on pidanud välja kuulutama mitte vaid ettevõtte, vaid ka isikliku pankroti. Kas need inimesed, kes ei elanud printsiibil "näita, mis sul on", kelledest kuulsime alles nüüd tänu kriisile avalikuks tulnud informatsioonile, on kuidagi rohkem kaastunnet väärt kui laia joonega oligarhid?

Ma mõistan hukka ükskõik millise elustiiliga inimesed, kellel on vahendeid ja võimalust aidata, kuid seda ei tee: annetada haiguste raviks, arengumaadele toimetulekuks ja milleks iganes, mis meie planeedi veidi paremaks paigaks muudaks.

Kuidas keegi aga oma isiklikke rõõme defineerib ja millisetele soovidele järele annab, ei ole kellegi teise arvustada. Praegune krahh tõi kenasti esile, et kui sul on, siis ole selle eest tänulik ja tunne sellest rõõmu, kuna äkki homme sul seda enam ei ole.

Mis on sinu vanus krediidi aastates?

Tore on vahel teada, et ma polegi kõige hullem oma finantskäitumise poolest :) Iseasi, kas nüüd igasugu teste väga tõsiselt võtta, kuid kui tulemus tuju paremaks teeb, siis loomulikult! Tegin testi How old are you in your credit years?, mis peaks näitama, kui vana oled oma suhtumise (käitumise) poolest krediidi võtmisse. Testini jõudsin tänu ühele oma lemmikblogijale Fabulously Broke in the City, kes ka on muuhulgas inspirereerinud mind oma blogi kirjutama hakata.

Minu testi tulemus on siin:

I am 38
in credit years!

Credit Age Quiz by SpendOnLife.com

Krediidivanuse testi saab teha siin!

Riided tagurpidi selga!

Mulle on alati meeldinud inimesed, kes teevad asju nii nagu ei pea, tagurpidi, omamoodi ja loominguliselt.

Siinkohal pean tegema suure aplausi Angie´le (Angelina Jolie), kes arvas, et oleks lahe minna LA-s pühapäeval toimunud punase vaiba üritusele Screen Actors Guild Award tagurpidi kleidis, mis on ühe tema armastatuima moelooja Max Azria looming. (pilt ja artikkel: telegraph.co.uk)

Tehke järgi! Ma vahel teen...

Väga tihti olen uuendanud oma garderoobi just samal põhimõttel. Tulemus on värske ja ainulaadne. Muidugi eeldab see väga head stiilitunnetust ja enesekindlat esinemist, nagu ei oleks midagi valesti, vaid Sina ise tead seda... Ja seda on mõtet teha vaid siis, kui tulemus sinu välimusele midagi juurde annab, sind kaunistab (nagu Angie tagurpidi kleit, mis rõhutab tema treenitud selga ja tattoosid). Muidu pole mõtet! Asja eesmärk ei ole protest või anarhism, kuigi mäss reeglite vastu on ju ka omamoodi tore, aga see pole käesoleva postituse teema :)

Minu viimane avastus oli üks veidi alla põlve (liiga pikk minu maitsele!) seelik, mida vahel harva tööl kandsin, et endast asjaliku naisesterahva muljet jätta. Plaanisin just seelikut Humana riiete kollektorisse annetada, kui järsku avastasin, et kui tõmmata seelik niimoodi üle rinna (nagu korsett või õlapaelteta top) ja peale panna lai vöö, on tulemuseks superseksikas minikleit, selline veidi 70ndatest inspireeritud. Nüüd kannan seda aeg-ajalt ja tunnen end super hästi ning saan komplimente.

"Uus = ümberhinnatud vana"

Google Translate: nüüd ka eesti keel!

Tänu Paawole sain täna hommikult teada, et juba alates 30.jaanuarist on võimalik kasutada Google Translate (teksti tõlkimise kõigile kättesaadavat veebiprogrammi) ka EESTI KEELEST ja EESTI KEELDE :)...ja seda siis 40 maailma keelest/keelde tõlkimiseks.

Proovisin siis järgi:
Tõlgete sõnastus on muidugi kohati halenaljakas, kuid siin ei saa süüdistada midagi/kedagi muud, kui asjaolu, et keeled ei ole sõnasõnalt tõlgitavad - see sai meile ilmselt selgeks juba koolipingis võõrkeele tunnis.
Aga ka kohmakate tõlgete vastu on rohtu (antud juhul küll vaid võõrkeelest meie emakeelde), millest lugege lähemalt Paawo postitusest.
Selline süsteem peaks olema täielik Hyperbrain, mis suudaks erinevate juurtega ja erisuundades arenenud keeli korrektselt omavahel tõlkida. Aga saame näha, kuhu infotehnoloogia välja areneb meie eluaja jooksul...

Olen sellegipoolest siiralt rõõmus selle võimaluse üle, kuna nüüd saavad kõik need minu blogil klikkijad, kes eesti keelt ei mõista, vähemalt ümmarguseltki aru, millest jutt käib ja kui ei saa aru, siis vähemalt saavad nad kõvasti naerda ;)

Mille arvelt oled nõus kokkuhoidma?

Arukas on aeg-ajalt üle vaadata oma väljaminekud ja kriitilise pilguga analüüsida viimaste otstarbekust ja eluks vajalikkust. NB! Eluks vajalik = mitte vaid füüsiliselt ellu jäämiseks vaid ka meeleliselt ja vaimselt, milleta pole võimalik säilitada oma identiteeti, teisisõnu kulutused, mida tegemata ei ole võimalik iseendaks jääda. (pilt: people.com)


Väljaminekud võiks jagada laias laastus kolmeks:
1) vältimatud ehk eluks vajalikud
2) saab ka ilma, kuid annavad elule olulise lisaväärtuse
3) täiesti mõttetud ehk raha tuulde loopimine
* Allolevas näidistabelis on kasutatud samu kategooriaid.

Igaüks ilmselt peaks endale ise selgeks tegema, millised tüüpilised väljaminekud, missuguse kategooria alla liigitada. Sisult võivad inimeste prioriteedid erineda väga drastiliselt. Arvan, et mitte ükski inimene ei ole "volitatud" teisele inimesele ütlema, mis on talle vajalik ja millest ta peaks pigem loobuma. Mõni sööb pigem iga päev oakonservi, et osta endale ihaldatud disainerikott. Teine paneb rõhku õhtutele restoranis, kuid käib rahumeeli mõne odava kiirmoe kaubamärgi kotiga, kuni too ära laguneb. Kõik on lubatud, kuniks inimene on õnnelik ja rahul.

Siin üks näide elust. Selgituseks niipalju, et on tegemist eluetapiga, kus noorem generatsioon seisab valikute ees ja kuskilt tuleb hakata veidi kokkuhoidma:

Ämm miniale: Kas sa oled tundma õppinud Hesseni (üks Saksamaa liidumaa) kööki? See koosneb suuremalt jaolt jahutoitudest, mis on toitvad, aga maksavad vähe?
Minia: (kogeledes) Kkkuidas palun??? Ei ole... (hämming)
Ämm: Ma annan sulle kokaraamatu! Kallis laps, kuskilt peab ju raha kõrvale panema, muidu te ei saa iial haljale oksale!
Minia: Jajahhh, aga toidu pealt ma siiski kokku ei hoiaks, kuna vitamiinirikas ja mitmekülgne toit on ju investeering iseenda kehasse, seega tervisesse...

Taolisi näiteid on muidugi mustmiljon.

Siin aga väike näidistabel minu isiklikest prioriteetidest valdkonniti:

	1.kategooria kulutused	2.kategooria kulutused	3.kategooria kulutused
Toit	Lõhe, camembert juust, värske mahl	New York cheese cake	Soe lõuna iga päev
Kosmeetika	Kallis näokreem	Kallis jumestuskreem	Kallis ripsmetušš
Hügieen	Veearved (pikalt sooja dušši all)	Juuksur igas kvartalis	Proffessionaalne maniküür
Kodu	Soe tuba (st.ohtralt kütta), internet	Väga pehme diivan, WiFi	Mullivann, saun
Riided/aksessuaarid	Mitte odavad kingad	Paar paari disaineriteksaseid	Ohtralt kuldehteid
Transport	Metroo peatus max 300m kaugusel	Jaapani auto	Saksa auto
Sõbrad	Mõnusa atmosfääriga kohvik	Kaugekõne sõbrannale (kui puudub net)	Välja tegemine restoranis
Vaba aeg/hobid	Lemmikajakirjad regulaarselt	Kino	Kalli spordiklubi külastus

Selgituseks:
Esimese tulba (1.kategooria) pealt kompromisse ma ei tee (kui just mingi eriti traagiline majanduslik seis ei peaks saabuma);
2.tulp on just nn säästutulp, asjad millest loobun, et raha raha säästa;
3.tulp koosneb aga kõigest sellisest, mida ma niikuinii hetkel ei vaja... Juhul, kui ma mõnd neist 3.kategooria kulutustest siiski veel teen (enne rikastumist, mis on muidugi suhteline mõiste), olen lihtsalt loll :)