See on juba vana uudis, et slaavilik "näita, mis sul
on" mentaliteet kasinat ja tagasihoidlikku Lääne-Euroopa inimest ärritab. Kui jutt käib Vene uusrikastest oligarhidest, kes oma tänaste miljardite eest 90ndate aastate soodsale poliitilisele olukorrale tänulikud olema peavad, siis üksmeelselt suhtutakse "läänes" nende suurejonnelisse elustiili äärmiselt halvustavalt. Kuid miks? Kas vana maailma (mõtlen ainult Lääne, Kesk-Euroopat) jõukurid, kellest väga paljud on pärinud perekonna vara ja ei ole mitte sugugi kõik self maid millionaires, on vaid seetõttu vooruslikumad, ausamad ja õilsamad, et nad ei näita pidevalt, mis neil on? Arvan, et tagasihoidlikkus on ülehinnatud omadus! Kas tagasihoidlikkus on seni päästnud maailma näljast, finatskriisist või sõdadest? Ei... , kuid siiski on midagi, mida tagasihoidlikkus soosib või oleks õigem öelda väldib: nimelt kadedust, mis on olnud ulatuslike tülide, sõdade ja inimsusevastaste kuritegude kasvulavaks ajaloo vältel. Ikka on tungitud kallale riikidele, kel on rohkem resursse, millest endal puudu on; Hitler oli kade juutide majandusliku edu ja ärivaistu peale; Marx pani aluse usukumusele, et bourgeoisie (ehk suurkodanikkonna) kätte on koondunud võim ressursside üle ebaõiglastel põhjusetel ja see tuleks neilt ära võtta; USA igati "põhjendatud" sõjalised aktsioonid Lähis-Idas on pigem seotud maavarade kui õiglusega... jne jne.
Tagasi oligarhide juurde...
Kas meil peaks neist nüüd kahju olema või peaksime hoopis kahjurõõmu tundma, kus nad tänu ülemaailmsele majanduskriisile on kaotanud miljardeid? (pildil: Roman Abramowitshi uus privaatlennuk Airbus A380, pildi allikas WallsStreet online)
Vanity Fair paberväljaande andmetel kaotas Roman Abramovitsh ülemaailmse majanduskriisi tõttu 20,2 miljardit dollarit,
terasemiljardär Wladimir Lissin 19,1 miljardit,
samuti metallikuningas Alexej Mordashow 18,6 miljardit
ning müügis on sadu miljoneid dollareid maksvad luksusjahid ja ja muud vidinad.
Ajakirjandusest käib läbi pigem kahjurõõmus toon, kuna see lihtsalt ju ei kõlba mitte kuhugi, et ostetakse naistele ulmeliste hindadega ehteid ja kasukaid, ennast hellitatakse veel ulmelisemate mänguasjadega ja seda kõike ikka ülivõrdes. Eks inimesele ole ikka omane, et mis minu loomusega kokku ei käi, on kole, paha ja vale. Kas ikka on? Vaatleme nüüd siis veidi Lääne-Euroopa endi rikkureid, näiteks Saksamaa näitel - praeguse kriisi ohvrid teevad ensetappe ettevõttele osaks langenud väljapääsmatu olukorra tõttu (ravimimagnaat Adolf Merckle - mitme lapse isa ja vanaisa - kurb juhtum) ja lasevad endilt väljapressida miljoneid kuumaverelistelt "boy toy" petturitelt (Saksamaa rikkaima naise, tagasihoidliku 2 lapse ema - tööstusmagnaadi pärijanna Susanne Klatten´i piinlik juhtum) või need arvukad näited, kus endised miljonärid on pidanud välja kuulutama mitte vaid ettevõtte, vaid ka isikliku pankroti. Kas need inimesed, kes ei elanud printsiibil "näita, mis sul on", kelledest kuulsime alles nüüd tänu kriisile avalikuks tulnud informatsioonile, on kuidagi rohkem kaastunnet väärt kui laia joonega oligarhid?
Ma mõistan hukka ükskõik millise elustiiliga inimesed, kellel on vahendeid ja võimalust aidata, kuid seda ei tee: annetada haiguste raviks, arengumaadele toimetulekuks ja milleks iganes, mis meie planeedi veidi paremaks paigaks muudaks.
Kuidas keegi aga oma isiklikke rõõme defineerib ja millisetele soovidele järele annab, ei ole kellegi teise arvustada. Praegune krahh tõi kenasti esile, et kui sul on, siis ole selle eest tänulik ja tunne sellest rõõmu, kuna äkki homme sul seda enam ei ole.
Venemaal ongi vist niimoodi, et seal ollakse kas miljardär või vaene. 90-ndate alguses oli tõesti väga keeruline poliitiline olukord, kus väike hulk inimesi sai enda kätte suure hulga raha. Kuid ka miljardid ei anna kellelegi Venemaal puutumatust (Jukose juhi juhtum - 15 miljardit võeti temalt lihtsalt ära). Slaavlased on alati uhkustanud sellega mis neil on. Ju see ole nende rahvusele omane. Kui rääkida tagasihoidlikkusest, siis vaadates seda, kuidas maailma rikkaim mees Warren Buffett elab - sõidab ikka oma vana Buickiga, elab ikka oma lapsepõlvekodus, juhib firmat (Berkshire Hathaway), mis on väga väike, enamjaolt 10-15 töölisega. Selleks, et kulusid kokku hoida. Buffett on oma elu jooksul väga kokkuhoidlik olnud ja see on märkimisväärne, sest ta annetab üle 40 miljardi dollari heategevuseks. Buffettit pole küll näha kuskil piltidel kuldkettide või jahtidega ringi sõitmas . kuigi et ta võiks endale seda mitmekordselt lubada - see eest on ta väga tagasihoidlik olnud.
VastaKustutaOligarhidelt võiks õppida seda, et toormehinnad on kõikuvad ning kogu raha ei tasu ühe tööstusharu alla panna.
VastaKustutaVõib-olla on Buffett nii tagasihoidlik ka sellepärast, et väidetavalt on Buffetti ema Leila Buffetti juured pärit Eestist. (!)
VastaKustutaAhnii, jälle üks Eesti juurtega gigant teada. Buffettist küll väiksem tegija, kuid meie mõistes ikkagi suurärimees Aadu Luukas oli ju ka väga tagasihoidlik, sõitis keskklassi autoga ja sõi töölissööklas lõunat.
VastaKustutaSõõrumma pidi ju näiteks mitu miljonit aastas kulutama oma naise ehete peale. Luukas tegi saab lihtsalt ja odavalt punktist A punkti B ning ka kõhu täis. Asi on tegelikult ainult maitses. Seega, kuidas kellelegi.
VastaKustuta