Kõrged kontsad ja seksism

Täna tahan hoopis pihtida...

Ilmselt olete aru saanud, et ma ei viibi enamik ajast Eestis, vaid ühes Euroopa suurlinnas. Olen Eestis sündinud ja kasvanud ja nagu ühele keskmisele Ida-Euroopa naisele omane, kannan kõrge kontsaga kingi mitte vaid pidulikel puhkudel, vaid ka nii tööl kui puhkehektel.

Loomulikult siin ma seda enam nii tihti teha ei saa, või õigemini... tahaks, aga ei viitsi vastata iga kord küsimustele "Kas sa lähed teatrisse?", "Kas täna õhtul pittu?" jne.

Siinkohal täpsustuseks, et keskimine naine siin linnas ei viitsi end isegi pittu minekuks kontsatada.

(pildil kingad Givenchy käesoleva hooaja kollektsioonist, saadaval net-a-porter.com. Sellist värvi ma ise päris ei kanna, aga mul on üks sõbranna, kes igatahes kannab... aga näiteks beežina oleksid minugi jaoks rohkem kui kantavad)

Siinkohaal meenub teine naljakas näide:

Minu sõbranna, kes on samuti Eesti soost põrkub pidevalt kokku inimeste kummaliste reaktsioonidega, kuna tal on pikad, enamasti punased küüned. Ükskord isegi oli üks tema kolleeg küüned roosaks värvinud ja talle õhinaga näitama tulnud "Vaata, ma lakkisin kaaa küüned ära!".

Vahel kuulen ka elukaalsaselt sõbralikke soovitusi, et kui ma nüüd "niimoodi" välja lähen, siis võidakse küll mõelda, et ma otsin tööd, no ja ikka seda kõige vanemat... No come ooon! Esiteks, ma arvan, et olen maitsekalt naiselik ja mitte kuidagi odav või provokatiivne oma riietumisstiili poolest - Eesti kontekstis isegi tagasihoidlik. Teiseks, kas siis kõik mehed on siin pidevalt mingis teatud näljases olekus, et iga veidi naiselikum ilmutus neid kohe rahakoti järele haarama tõukab?

Kuna ma ei taha, et keegi mulle raha pakkuma tuleb või arvab, et ma elu armastust parasjagu otsin (selliseid näiteid on ka), siis tihti pigem tõmban end veidi tagasi ja teen kompromisse. Vahel olen veidi kurb, tahaksin olla edasi naine ja mina ise, kuid nagu mu hea sõbranna ütleb, on temagi muutunud veidi "villasemaks", et uues elukeskkonnas aktsepteeritud olla.

Võiks öelda, et teatud (just: teatud kindlate, mitte kõigi!) Lääne-Euroopa linnade/riikide ühiskondlik mentaliteet on palju seksistlikum kui Ida-Euroopas, kuigi väidetakse vastupidist. Eestis ei pilguta keegi silmagi, kui seeliku ja kontsadega tööle/linnapeale jalutama ilmud, paremal juhul teeb keegi komplimendi, mis on igati armas ja thats it!

Siin veel üks tähelepanek: komplimente kusjuures siin niiväga palju ei kuulegi kui teises kodus Tallinnas, pigem ikka konkreetseid ja otseseid ettepanekuid, mis tekitavad minus jätkuvalt hämmingut.

Samal teemal võiks tegelikult lõpmatuseni rääkida... miks osad naised tahavad olla ilusad ja osad mitte; millest see tuleb; kas nad teevad seda endi või meeste pärast; et midagi "müüa" või on enese sättimine emapiimaga kaasaantud vajadus jne jne.

Parem jätan sel teemal filosofeerimise mõneks teiseks korraks. Kevad väljas ja lähen teen parem naistele silmad ette!

On ju 2 võimalust:

1. minna vooluga kaasa

2. üritada ujuda vastuvoolu, tekitades ise laineid :)