Täna, ametlikul kevade alguse päeval ja päikeselise ilmaga tekkisid jälle mõtted majanduskriisi ümber...
Iga kevad on justkui uus algus, uus valge leht, millele tohime kirjutada esimesed read või uus võimalus, mis meile on antud. Samuti, kui igale talvele järgneb kevad, kevadele suvi ja suvele sügis, on ka majandus (mis samuti toimib loodusseaduste põhimõttel) tsükliline. Sellest saavad teada majandustudengid ilmselt oma päris esimestes loengutes.
Seetõttu küsin, miks nii palju negatiivsust? Miks armastavad teatud tegelased külvata hirmu a´la "ei tea, millega see kriis seekord lõppeb?". Usun, et see kriis on inimkonnale - sellisel kujul nagu ta on 21. sajandi lävel - äärmiselt vajalik, isegi vältimatu. Kujutlege, et kriisi poleks tulnud ja kõik oleks jätkunud samas vaimus: sisnisilmsed inimesed suurendavad oma senist laenukoormust veelgi, heausksed
investorid investeerivad silma kinni pigistavate vahendajate soovitusel edasi ja aina rohkem, oma edust joobunud juhid lasevad sel rattal täie hooga edasi pöörelda, kuna kõik on ju niii ilus... Kokkuvõttes, peab tänulik olema, et see kriis tuli just nüüd ja mitte aasta või paar hiljem, kus me ei saaks enam võib-olla rääkida kriisist, vaid katastroofist, kuna riigi abipakette ei oleks võimalik appi saata ega aidata jalule ettevõtjaid, mis aitaksid töövõtjaid tagasi igapäevase turvalise elurütmi juurde.
Iga põlvkond on elanud üle väikeseid või suuremaid kriise, maailmasõdu, deportatsioone, looduskatastroofe, poliitilisi ja majanduskriise, millest viimaseid ei tohiks oma tõsiduse poolest esimestega ühte lausesse seadagi. Kahjuks kurnavad need jätkuvalt mitmeid maailmajagu, alati on kuskil sõda, alati on kuskil valu ja kaotus.
Loomulikult võib ka niipidi mõelda, et kõik on suhteline ja võrreldes millega saame üldse rääkida asjade raskusastmest. Olles elanud heaoluühiskonnas, on muidugi löök, kui tuleb elustiili latti veidi allapoole lasta. See ei ole iroonia, tunnen seda omal nahal samuti!
Aga siiski... see kriis, mis praegu kapitalistlikku lääneühiskonda vaevab on köömes selle kõrval, mis vaevab maailma arvukaid teisi paiku, näiteks Kongot, Sudaani, Kambodžat jne jne.
Isiklikult tundub mulle, et kriis on juba oma kainestavat mõju avaldada jõudnud ja seda päris
otseselt inimeste suhtumises, väärtushinnangutes ja maailmapildi ning tarbimisharjumuste muutumises. Mitte, kuna nad on selleks sunnitud nüüdsel nö raskel ajal, vaid kuna nende silmad on avanenud. Siin paar näidet majandusest:
- väidetavalt on kasvanud erksates toonides
huulepulkade müük USA-s, mis peaks viitama sellele, et naised tahavad tunda end särtsakatena, tunda rõõmu tillukestest meeleolutekitajatest, milleks võib olla ka punaseks värvitud huuled (mitte ilmtingimata naaritsakasukas). - reisisihtidena hinnatakse rohkem kauneid paiku oma kodumaal ja lähedal asuvates naaberriikides, millest mõni aeg tagasi veel kaugushullustuses mööda vaadati ja üle lennati - märgatakse ilu, mis hiljuti veel kahe silma vahele jäi.
- hambaarstil käimine USA-s on suurenenud, kuna inimestele on saanud selgeks, et parem ennetada suuremaid probleeme pideva profülaktikaga, kuna hiljem ei pruugi olla enam vahendeid, et korraga suurt summat kulukamaks protseduuriks välja käia. (pilt: sheknows.com)
Eks igaühel on omad isiklikud näited, kuid need paar on mulle ajakirjandusest enim meeldejäänud.
Pealegi on hetkel äärmiselt põnev aeg, ärev ja äraootav. Me veel ei tea, milline näeb välja majanudmaastik 10 aasta möödudes, kes saavad olema uued nimed, kes maailmamajanduses tooni annavad, kas nad erinevad vanadest tegijatest ja mille poolest. Loodetatasti erinevad, olles õppinud kriisis ilmsiks tulnud vigadest ja arvestades rohkem kogu planeedil toimuvaga: inimeste tegelike vajadustega ja looduse seadustega ning olles rohkem realistlikud ja tasakaalus kui need, kelles me oleme pettuma pidanud.
Põhjuseid on palju, miks majanduskriisi eest tänulik olla.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar